Trompetist Michael Sarian väljastab Portisheadi kaveri "Glory Box" uue albumi ESQUINA eelteatena Greenleaf Recordsil

Trumpeter Michael Sarian on mitmete ikooniliste jazz-etappide veteran, alates Kennedy Centerist kuni Blue Note'ini, kuni Montreux Jazz Festivalini. Ta on väljakujunenud helilooja ja improvisaator, kellel on mitu väljaannet 577Records'is, salvestused koos Olec Müniga klaveril ja kohvitasandil ning oma kvartetiga ears&eyes'il ja Shifting Paradigm Records'il. Ta esitab oma kohandatud "SARIAN" suust, mille on teinud Prantsusmaal Atelier Donat.

Oma viimases, Esquina, juhib Toronto sündinud, Buenos Aireses kasvanud ja NYC-s baseeruv muusik oma kvartetti üle viiekümmend viie minuti vaimustava, nurgat pöörava džässiuuringu, mis võlub fane Miles Davis'i elektrilise perioodi ja Jeff Parkeri ETA IVtet sama

Eriti tähelepanuväärne on see, et lisaks tähelepanuväärsele muusikale teeb Sarian siin koostööd samade muusikutega, kellega ta on töötanud oma eelmistel kolmel väljaandel.Need salvestised olid enam-vähem kammerjazziteosed, enamasti akustilised, täis ilusaid ja selgeid meloodiaid ning võrdlused kunstnikega nagu ECM-i veteran Kenny Wheeler.Esquina on aga tahtlik ja julgelt terav pöördumine pulseerivasse jazzi, mida iseloomustab metsik, Jon Hassell-esque töödeldud trumpet, sünteesid ja elektrilised elundid ja klaverid ning galopeerivad rütmid, mis ei oleks Agharta või On the Corner.

Sündinud Sariani vajadusest endale ja tema koostööpartneritele väljakutseks, salvestati Esquina muusika väga väheste eelproovidega ja järgib graafilisi partituure, mis kujunesid Sariani joonistest ja skitstest, mida ta tegi vaba aja käigus nelja kuu jooksul staadioniturneel popbändi liikmena. Mitte väga väikeses mõttes võib Esquinat siis pidada mingisuguse varjutööna. Kas tahtlikult, intuiitivselt või kusagil vahepeal, vastas Sarian need kuud mainstream popmuusikat ja karmi turnée graafikut eksperimenteerimise, seikluse ja mänguga. Ja mitte väga väikeses ulatuses vastas ta stabiilsusele, mida ta oli endale ehitatud mängides Nathan Ellman-Belli, Marty Kenney ja Santiago Leibsoniga. Sarianil oleks võinud küll lihtsalt kokku kutsuda teise bändi, mis oli spetsiaalselt disainitud sellel olema tema eesmärgiga ühilduv esteetika. Kuid sellega, et ta sundis sellest kindlaks tehtud meeskonnalt uuenema, sisestas ta Esquinasse sügava, kuid mängleva väljakutse tunde ja ehitab sellel, mis on peaaegu telepaatia, mida need mängijad jagavad.

Kunstnikuna on Michael Sarian kõike muud kui statsionaarne. ta liigub, joonistab vaimustuses ja järgib oma teed.

Loo kohta ütles Sarian: "Ma kasvatin Portisheadi Glory Box'i - ma olin laps, kui see ilmus, ja siis sai sellest osa popkultuuri kanga, ilmudes kõikjal TV-s ja filmides, ja see on alati mulle meeldinud. Hingestatud vokaalide ja trip-hop rütmide segu tundus unikaalne. Kui ma töötasin Esquinaga, sain aru, et see lugu sobiks väga hästi rohkem improviseeritud, lahtisalt struktureeritud eksperimentaalse heliga, mida ma arendasin. Originaali emotsionaalne meeleolu ja atmosfääriline kvaliteet tundusid mulle nagu midagi, mida ma võiksin uues viisil tõlgendada. Tundus, nagu oleks see ideaalne võimalus töödelda laulu, mis oli mul nii kaua olnud, samal ajal viies selle uue suunda."