Trompetist Michael Sarian esitab Portisheadi kaveri "Glory Box" enne oma uue albumi ESQUINA ilmumist Greenleaf Recordsil

Trumpeter Michael Sarian on mitmete ikooniliste jazz-etappide veteran, alates Kennedy Centerist kuni Blue Note'ini, kuni Montreux Jazz Festivalini. Ta on väljakujunenud helilooja ja improvisaator, kellel on mitu väljaannet 577Records'is, salvestused koos Olec Müniga klaveril ja kohvitasandil ning oma kvartetiga ears&eyes'il ja Shifting Paradigm Records'il. Ta esitab oma kohandatud "SARIAN" suust, mille on teinud Prantsusmaal Atelier Donat.

Oma viimase, Esquina, juhatab Toronto sündinud, Buenos Aireses kasvanud ja NYC-s elav muusik oma kvartetti üle viiekümmend viie minuti riveting, nurgat pöörava džässiuurimise, mis võib meeldida nii Miles Davise elektrilise perioodi kui ka Jeff Parkeri ETA IVtet fännidele.

Eriti tähelepanuväärne on see, et lisaks tähelepanuväärsele muusikale teeb Sarian siin koostööd samade muusikutega, kellega ta on töötanud oma eelmistel kolmel väljaandel.Need salvestised olid enam-vähem kammerjazziteosed, enamasti akustilised, täis ilusaid ja selgeid meloodiaid ning võrdlused kunstnikega nagu ECM-i veteran Kenny Wheeler.Esquina on aga tahtlik ja julgelt terav pöördumine pulseerivasse jazzi, mida iseloomustab metsik, Jon Hassell-esque töödeldud trumpet, sünteesid ja elektrilised elundid ja klaverid ning galopeerivad rütmid, mis ei oleks Agharta või On the Corner.

Sündinud Sariani vajadusest endale ja tema koostöölistele väljakutseks, salvestati Esquina muusika väga väheste proovidega ning järgiti graafilisi partituure, mis olid kujunenud Sariani joonistest ja skitssidest, mida ta tegi vaba aja käigus nelja kuu jooksul staadioniturneel popbändi kõrvalbändina. Mitte väikeses mõttes võib Esquinat siis pidada mingisuguse varjatud tööna. Kas tahtlikult, intuiitivselt või kusagil vahepeal, vastas Sarian need kuud mainstream popmuusikat ja karmi turnée graafikut eksperimenteerimisega, seikluslikkusega ja mänguga. Ja mitte väikeses ulatuses vastas ta ka stabiilsusele, mida ta oli endale ise luua suutnud koos Nathan Ellman-Belli, Marty Kenney ja Santiago Leibsoniga mängides. Sariani oleks võinud küll lihtsalt koguda teise bändi, mis oleks olnud spetsiaalselt disainitud selleks, et esitada tema ette näinud esteetika. Kuid sellega, et ta sundis selle juba kestvas koosseisus oleva bändi end uuesti leiutama, sisestas ta Esquinasse sügava, kuid mängleva väljakutse tunde ja ehitab sellel, mis on peaaegu telepaatiline side, mida need mängijad jagavad.

Kunstnikuna on Michael Sarian kõike muud kui statsionaarne. ta liigub, joonistab vaimustuses ja järgib oma teed.

Loo kohta ütleb Sarian: "Ma kasvasin Portisheadi Glory Box'iga - ma olin laps, kui see ilmus, ja siis sai sellest osa popkultuuri koodist, ilmudes kõikjal televisioonis ja filmides, ja see on alati mulle meeldinud. Hingestatud vokaalide ja trip-hop rütmide segu tundus unikaalne. Kui ma töötasin Esquinaga, sain aru, et see lugu sobiks väga hästi selle rohkem improviseeritud, laialdasemalt struktureeritud eksperimentaalse heliga, mida ma arendasin. Originaali emotsionaalne meeleolu ja atmosfääriline kvaliteet tundusid mulle nagu midagi, mida ma võiksin uues valguses tõlgendada. Tundus, nagu oleks see ideaalne võimalus ümber töötada laul, mis oli mul nii kaua olnud, samal ajal seda uue suuna poole viies."