Arlistoni ‘Disappointment Machine’ eksisteerib liminaalsetes hetkedes kaotuse, segaduse ja iha vahel

Arliston on Londoni duo Jack Ratcliffe (vokaal/instrumentalist) ja George Hasbury (instrumentalist/tootja), kes on avaldanud singlid ‘Monks of Lindisfarne’, ‘Vertical’ ja ‘What Did I Think Would Happen’ oma debüütalbumi eel. Disappointment Machine (ilmub 7. veebruaril 2025). Nüüd liitub see uskomatu pealkiri selle introspektiivsete ja intiimsete paladega, et täiendada emotsionaalset maailma, mida Arliston nii hästi teostab.

See keerleb ümber suhteliselt mõistetav mõte korrata käitumismustrid, et paljud meist langeda, kas see on valik, juhus või lihtne keeldumine muutuda.Kuigi meil võib olla rohkem nüansse arusaam tänapäeval, see mõte on endiselt tõsi paljudes olukordades ja see on üks, mis lööb tõsi Arlistoni uusima albumi laul "Desappointment Machine".

Nagu bänd selgitab, “See laul räägib korduvast käitumismustrist, mis viib mehhaaniliselt ja igati pettumuseni. See üritab ka panna selle fakti konteksti, et see on “väike probleem” ja ei ole oluline, kuid hoolimata katsetest vähendada seda, jäävad tunded samaks.”‍

See on tuntav pilt probleemide riputamisest kleidi hõlma, mis tõestab bändi väljendusrikkat laulusõnade kirjutamist. Enesekirjelduselt “sad song specialists”, laulud nagu ‘Disappointment Machine’ tabavad “liminal moments” eraldiseisva ebakindluse ajast, eriti elu kolmandates ja neljandates aastakümnetes. Sõltumata sellest, kas kuulajad läbivad praegu selle olukorra, ootavad, mis edasi tuleb, või peegeldavad mineviku segadust, on Arlistoni laulusõnade suhtumine selgelt märgatav.

Olemise kõrval sõltumatu kunstiteosena sobib see lugu laiemasse albumi narratiivsesse kaaresse, mis viib kuulajad emotsionaalsel teekonnal algsest, hävituslikust südamevalust peaaegu vastuvõtteni... isegi pisut lootuse kiirguseni. Ainuke viis, kuidas sinna jõuda, on minna läbi ja nagu Ratcliffe teadlikult deklareerib, jääda samadesse tsüklitesse “doesn’t work. It won’t ever stop you from feeling the way you’re feeling.”

"Mehhanism" on kaasas ka evakueeriv muusikavideo, mille režissöörid on hiljuti Screenology lõpetanud režissöör Meriwether Freya Lewis ja produtsent Milly Ruston, ning millel on unikaalne segu huumorist ja sisekujundusest. Bristoli ümber filmitud video jälgib Cailum Carragheri mängitud munkut, kes lahkub oma kloostri vaiksest pühakojast, et otsida midagi enamat - ainult selleks, et leida, et ühendus, mida ta otsib, võib olla illusioon. Rumspringa Amish traditsioonist inspireeritud jutustus peegeldab seiklus- ja maailmakogemuste võlu, viidates samas ka üksinduse ja vaimse täitmise püsivale tõmbamisele.

Koostöö Freyaga ja tema meeskonnaga võimaldas Arlistonil keskenduda ainult loojutamisele, ja tulemuseks on ilusalt tasakaalustatud teos, mis segab huumorit ausa eneserefleksiooniga. See mõtlik “fool’s goldi” uurimine peegeldab täielikult Arlistoni introspektiivset muusikastiili, muutes lihtsa loo võimsaks metafooriks tähenduse otsimiseks ootamatus kohtades.

Bändi olulised mõjutajad nagu The National, Bon Iver ja Damien Rice tulevad esile nende laiade elementide ja terava tootmisega, joonestades selle, mida nad armastavaltnimetasid “hardcore misery”.

Arliston, Disappointment Machine, ametlik muusikavideo: 

‍